Selja süvalihased

Selja süvalihased – kas kõikides seljavaludes süüdi või füsioterapeutide fetiš?

Mati Arend, füsioterapeut (PhD)

Inimesed, kellel on seljavalu, pöörduvad tihti füsioterapeudi poole. Füsioterapeudid, kellel pole endal olnud tugevat seljavalu, võivad ilmselt patsiendile öelda, et nende süvalihased on nõrgad. Ja seda ilma nende lihaste jõudu mõõtmata! Palju tehakse kiiret üldistust ja seda ka füsioterapeutide poolt. Et mis süvalihased? Kus need täpsemalt on ja kuidas sa nii kähku nende tugevust (nõrkust) mõõtsid?

Vaatamegi korraks lähemalt seda füsioterapeutide üht „lemmikut“ teemat – nõrgad süvalihased.

Esiteks. Paljud füsioterapeudid räägivad süvalihastest ja mõtlevad selle all selja süvalihaseid. Kuigi, süvalihaseid ehk sügavama kihi lihasgruppe on igal pool – küünarvarres, sääres, tuharas, kaelas jne. Kuid räägitakse, mõeldakse ja üldistatakse just selja süvalihaseid.

Teiseks. Mõeldakse nn multifidius lihaseid.

https://www.physio-pedia.com/Lumbar_Multifidus

Kuid kas kõigil inimestele, kelle selg valutab, on nõrgad ja kõhetunud ehk atrofeerunud selja süvalihased?

Aga alustame algusest: kust üldse tuleb see narratiiv, et seljavalu = nõrgad süvalihased?
Lihtne – see on kõlav, intuitiivne ja odav seletus. Kui miski valutab, peab miski olema „nõrk“. Ja kui miski on nõrk, peab seda „tugevdama“. See on kiire, loogiline ja kõlab professionaalselt. Paraku on see ka liiga lihtne.

**Kas multifidus peabki olema alati pildil?**

Multifidus on viimase 20 aasta populaarteaduslikus füsioteraapias olnud justkui seljavalu „süüdlane number üks“. Jah, mõned uuringud näitavad, et teatud patsientidel on multifiduse ristlõike pindala väiksem või aktiveerub lihas aeglasemalt… kuid nüüd tuleb oluline küsimus:

Kas see on põhjus või tagajärg?

Kui inimese põlv valutab, ta lonkab. Kui ta lonkab, siis osa lihaseid töötab vähem. See ei tähenda, et „lonkamine“ oleks nende lihaste nõrkuse põhjus – see on valu tagajärg. Sama muster kordub nimmepiirkonnas.

Valu muudab liikumist.
Muudetud liikumine muudab lihaste aktivatsiooni mustrit.
Ja see kõik võib viia pildis nähtavate muutusteni.

Kas lihaste atroofia tähendab automaatselt „nõrkust“?

Siin teeme korraks väikese, aga olulise eristuse:

Atroofia = lihase suuruse vähenemine
Nõrkus = lihase jõudluse vähenemine
Kontrollihäire = lihase ajastuse ja koordineerimise muutus

Need ei ole sünonüümid.
Atroofiat on lihtne pildilt näha.
Nõrkust on palju keerulisem objektiivselt hinnata.
Ja kontrollihäiret ei saa üldse näha – see avaldub funktsioonis.

Kui füsioterapeut ütleb patsiendile: „Sul on nõrgad süvalihased“, siis tegelikult ei tea ta kolmest asjast mitte ühtegi:

kas multifidus on üldse väiksem;
kas see „väiksem“ lihas on funktsionaalselt nõrk;
kas patsiendi valu on üldse sellega seotud.

Valu muudab süsteemi, mitte ainult süvalihaseid

Me kipume mõtlema lombaka patsiendi seljale mikroskoobi all: „Kas multifidus aktiveerub või ei aktiveeru?“
Aga süsteemne vaade räägib hoopis muud juttu.

Valu mõjul:

lihaste koordineerimine muutub,
ajastus häirub,
inimene väldib teatud suundi,
hingamismuster muutub,
süvalihaste töö läheb „taustal“ katki,
inimene pingutab rohkem pealispindseid lihaseid.

Kas multifidus „nõrgeneb“? Jah, mõnel juhul.
Kas see on kliiniliselt kõige tähtsam info? Vähe tõenäoline.

Kui süvalihaste nõrkus ei ole põhjus, siis mis on?

Siin hakkab asi huvitavaks minema.
Sest vastus ei ole kunagi üks lihas.
See on alati mustrite kombinatsioon.

Näiteks:

Kas inimene kardab liigutada?
Kas tal on liigne stress või ärevus?
Kas ta on vähese une ja suure koormuse all?
Kas valumuster on korduv, episoodiline või ühekordne?
Kas tema selg on pigem jäik, üliaktiivne või hoopis „liiga vaba“?

Kui panna kümme alaseljavaluga patsienti ritta, siis kümnel on erinevad põhjused. Aga kõigile öeldakse sama: „Sul on nõrgad süvalihased.“
See on nagu öelda kümnele köhiva inimesele, et neil on „kopsunõrkus“.

Räägime tõest: kas süvalihaste treening aitab?

Siin tuleb see huvitav ja kliiniliselt väga kasulik osa:
Jah, süvalihaste treening võib aidata.
Aga mitte seetõttu, et multifidus oleks nõrk.

Kõige rohkem aitab ja ravib aeg, mitte nii väga spetsiifilised harjutused.

Lihaste treening aja jooksul aitab:

suurendada enesekindlust liikumisel,
muuta närvisüsteemi ohutunnetust,
normaliseerida liigset pinget,
taastada liigutuse ajastust,
pakkuda seljale organiseeritumat liikumismustrit.

Mitte ükski neist ei eelda, et multifidus oleks „nõrk“ või „läinud kaduma“.

Siit võiks edasi aretada füsioterapeutide väidet… Kui süvalihaste nõrkus tähendab, et nende ristläbilõike pindala (Ing k Cross sectional area) on vähenenud ja nad on nõrgad, siis kas mitte kulturistid ei peaks siis olema täiesti seljavalust vabad inimesed (Papoli jt, 2024)? Neil on üks suuremaid lihasmasse. Nii meestel kui naistel.

https://fitnessvolt.com/best-lower-back-exercises/

Seega, suured seljalihased = suured selja süvalihased. Kas siis oleks füsioterapeutide mure lahendatud?

Kust tekib müüt „aktiveeri süvalihased ja valu kaob“?

Sellest saab müüt selle hetkel, kui:

lihtne harjutus (näiteks „surnud putuka“ või neljakäpukil vastaskäe-jala tõstmine) parandab kellegi enesetunnet,
terapeut seostab selle kohe multifidusega,
ja patsient seostab selle kohe „nõrkusega“.

Tegelikult võib efekt tulla hoopis:

liikumishirmu vähenemisest,
süsteemi rahunemisest,
paremini organiseeritud liigutusest,
tugevamate välimiste lihaste paremini juhitud tööst.

See ei ole süvalihaste maagia. See on meie aju õppimine.

Mida me peaksime patsientidele tegelikult ütlema?

Kui inimene tuleb seljavaluga, siis ta ei vaja süüdistust ühe lihase suunal. Ta vajab mõistlikku, rahustavat ja ausat selgitust, mis sisaldab umbes seda:

“Su selg töötab küll. Valu on muutnud su liikumist ja lihaste koordineerimist. Me hakkame seda rahulikult üles ehitama, et su selg tunneks end jälle turvaliselt. Sa ei ole katki. Sul ei ole „nõrku süvalihaseid“, vaid süsteem vajab uuesti õppimist.”

See on teaduspõhine.
See on rahustav.
See annab inimesele kontrollitunde.
Ja mis põhiline—see on tõsi.

Lõpetuseks: kas süvalihaste treening on hea mõte?

Jah.
Kas kõigil alaseljavaluga patsientidel?
Peaaegu kõigil—kuid mitte põhjusel, mida tavaliselt arvatakse.

Süvalihased on lihtsalt üks osa suuremast orkestrist.
Ei ole mõtet süüdistada ühte viiulit, kui kogu orkester mängib ebakindlalt.
Aga kui õpetada orkester uuesti kokku mängima—tasakaalukalt, järk-järgult ja süsteemselt—siis muutub kogu muusika.

Ja valu…
valu hakkab taanduma sellepärast, et süsteem saab tagasi oma rütmi.

Patsienti tuleb õpetada mõistma, et:

✔ selg on tugev, vastupidav ja kohanemisvõimeline
✔ süvalihased aktiveeruvad automaatselt — me ei pea neid kogu aeg „pingutama“
✔ üldine tugevnemine aitab rohkem kui mikrofookus
✔ valu ei tähenda kahjustust
✔ liikumine on parim ravim

Kokkuvõte

Süvalihaste treening on kasulik tööriist, mitte raviplaan ise.
Süvalihaste nõrkus ei ole automaatne valu põhjus (ka suurte lihastega ja suurte süvalihastega kulturistidel esineb samas mahus seljavalu, mis tavainimestel).
Multifidus’e muutused võivad esineda, kuid need on vaid üks osa suuremast pildist (pigem liikumise vältimisele valu tõttu).
Kõige olulisem on liikumisharjumuste taastamine, hirmu vähendamine ja tugevuse kasvatamine.

Viited

Bunzli, S., et al. (2017). Beliefs underlying pain-related fear and how they evolve: A qualitative investigation of people with chronic back pain. BMJ Open.
Hides, J.A., et al. (1994). Multifidus muscle recovery is not automatic after resolution of acute, first-episode low back pain. Spine.
Hides, J.A., et al. (2001). Long-term effects of specific stabilizing exercises for first-episode low back pain. Spine.
Hodges, P.W., & Moseley, G.L. (2003). Pain and motor control of the lumbopelvic region: effect and possible mechanisms. Journal of Electromyography and Kinesiology.
Hodges, P.W., & Tucker, K. (2011). Moving differently in pain: a new theory for the prevention of recurrent back pain. Pain.
Saragiotto, B.T., et al. (2016). Motor control exercise for chronic non-specific low-back pain. Cochrane Review.
van Dieën, J.H., et al. (2019). Trunk muscle activation in low-back pain patients during daily living activities: a systematic review. Journal of Orthopaedic & Sports Physical Therapy.
Papoli, A.F., Hosseini, S.M. & Mirkarimpour, S.H. Effects of different treatments on pain, functional disability, position sense and range of motion in elite bodybuilders with chronic low back pain. Sci Rep 14, 9176 (2024). https://doi.org/10.1038/s41598-024-59684-2

Selja süvalihased