Kas alaseljavaluga inimene peaks jooksma või tuleb vältida jooksmist?

Autor: Mati Arend, füsioterapeut, PhD

Füsioterapeudina kuulen sageli, et alaseljavaludega patsientidele on öeldud, et nad peaksid jooksmist vältima. Veel eriti nt kõval pinnasel. Põhimõtteliselt peaksid nad vähendama kehalist aktiivsust, vältima, vältima, vältima! Noh, ja kui midagi teha, siis ratast või ujumist (sest muus keskkonnas on alaseljavaluga inimene ohustatud liik! Äärmisel õrn!). Lisaks, enamasti pole neile aga täpsustatud, et mida ja kuidas ujuda – kas ulpida nagu poi või ujuda nagu triatleet??

Soovitused seljavaludega patsientidega

Seljavaludega patsiente hirmutatakse ja seega me ei saa kehalise aktiivsuse tervisekasu koos seljavalude leevenemisega. Kui stenoosiga patsient ujub rinnuli (ehk konna), siis ta saab kindlasti seljavalu ägenemise ja talle tekib sellega seos, et ta pigem ei taha liikuda. Aga meditsiinitöötajad soovitavad ujumist seljavalude leevendamiseks. Keda siis uskuda? Äkki oleme („me“ ehk: arstid, õed, füsioterapeudid, treenerid, naabrid) oma soovitustes liiga pinnapealsed ja kaugel konkreetsusest, sest me tegelikult ise ei tea ja me pole ka panustanud aega, et välja uurida?

Ja kui mina (või mõni teine füsioterapeut) soovitab sellele samale patsiendile jooksmist? Ta läheb jooksma ja saab seljavalu ägenemise. Kas see tähendab siis, et jooksmine või ujumine on hoopiski halb?

Arutame seda „asja“ edasi…

Miks peaks siis alaseljavaludega inimene jooksma?

Selleks peame natuke tuletama meelde neid lülivahekettaid ehk diske.

Alloleval joonisel (viide: https://encyclopedia.pub/entry/13701) on kujutatud lülivaheketast kunstniku visioonis, kuid see annab edasi mõtte, et diskil on mitmed osad, mis sisaldavad palju vett, et võimaldada kahel selgroolülil liikuda. Ja seetõttu ka meil kõndida.

Kuid mis see nüüd puutub jooksmisse? Järgmisel pildid (pildi viide: https://www.nature.com/articles/nrrheum.2014.91) on kunstnik üritanud kujutada seda, kuidas meil nendes diskides siis vee sisaldus muutub. Diski veesisalduse suurenemine saab toimuda läbi difusiooni ja osmoosi – ehk siis rõhkude vaheldumise ehk siis surve vaheldumise. Nii et jah, meil on vaja oma lülisamba liikuvust hoida või suurendada, kui see on vähenenud, et kasutada seda difusiooni meetodit! Seda teebki jooksmine.

Aga see ei tähenda kindlasti järjest jooksmist mitu tundi. Selle üle arutlesin mõni aeg tagasi maratonijooksmise blogis – võite taaskord üle lugeda.

Kas siis minna kõndima ja jooksma?

Aga mida ma siis tahan öelda? Et kui mul on selg tõesti valus, siis kas tõesti jooksmise-kõndimise vaheldumine aitab? Jah! Aga kindlasti mitte kohe. Ja sõltub, mis faasis keegi oma taastumisega on. Sama analoog on ju ka luumurruga. Kui on vaja võtta koormus ära ehk kipsis olla, et luu paraneks, siis seda me ju teema. Aga siis hakkame kõndima, sest kui me oleks sealt edasi aastaid kipsis, siis see küll meie luu, liigese, kõõluse ja lihaskonnale hästi ei mõjuks.

Ja kui anatoomilisest ja füsioloogilisest selgitusest ei piisa, siis ma panen siia ka ühe viite (https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/32084224/), kust tuleb välja, et pikka aega jooksuga tegelenud inimestel (ca 50 km nädalas jooksmist) on diskid paremas seisukorras!

Vaadake ja uurige parem ise järgi, nagunii muidu ei usu 😊.

Lugege lähemalt:

Viide: https://bjsm.bmj.com/content/59/2/99.long