Maadleja kael vs jalgpalluri kael
Maadleja kael vs jalgpalluri kael
Meie eelmise postituse jätkuks arutame täna jalgpallurite kaela teemadel. Meie eelmises postituses rääkisime kaela treenimise teemal ja arutlesime, et tavainimesed kaelaprobleemidega (ja ka füsioterapeudid!) ei julge piisava raskusega kaela harjutusi teha. Kui sa pole veel jõudnud lugeda, siis soovitame lugeda. Näiteks kasutasime eelmises postituses maadlejad ja poksijad, kellel on tõesti lausa vaja tugevat kaela.
Ja väga huvitav (meie jaoks) on see, et eelmist kirjatükki kirjutades sattusin lugema ka jalgpallurite kaela treenimise teadusartiklit. Eesmärgiks oli jalgpallis esineva peapõrutuse mõju vähendamine läbi tugevamate kaelalihaste. Täpselt sama eesmärk, nagu ka poksijatel/maadlejatel. Suurepärane! Aga väga „üllatav“ (halvas mõttes) oli see, millise koormusega treeniti!
Lisan uuringu tabeli kaela treenimise mahust siia:
On päris uskumatu mõelda, et oodatakse tulemusi treenides ühe seeria ja kümne korduse jagu (küll 3x nädalas, aga siiski). Isegi kaks seeriat ja 15 kordust on uskumatult vähe võrreldes sellega, mida tegi Mike Tyson oma kaela treenimiseks – 200x igas suunas „maadleja sillas“ ja iga päev!
Igaks juhuks aitan siin arvutada, et oleks arusaadav see erinevus:
Mike Tys on´i programm= 7x nädalas=200 kordust neljas suunas sild a= 200 x 4 = 800 x 7 (päeva) = 5600 kordust nädalas!
Selles uuringus jalgpallurite treening viimasel nädalal = 3x nädalas = 30 kordust neljas suunas lindiga takistatud liikumist = 30 x 4 = 120 x 3 (päeva) = 360 kordust nädalas.
See on siis 176% vähem ja 5240 kordust vähem…
Just seetõttu on antud jalgpallurite kaela treenimise uuring siiski hea ja illustratiivne sellest samast põhimõttest, mida me ka oma eelmises postituses tahtsime öelda – meie füsioterapeutidena kardame anda kaelale piisava intensiivsusega harjutusi. Kuigi jalgpallurid löövad peaga palli! Jalgpallurid on harjunud vähem tegema jõutreeningu harjutusi, mida ilmselt rakendatakse sarnaselt Nordic Hamstring harjutusele – pigem on jõuharjutused soojenduseks ning isegi kui treenitakse, siis 2-3 seeriat 8-12 kordust ja ka mitte korrektse intensiivsusega (loe: raskusega).
Mida ma selle all mõtlen – ka selles jalgpallurite kaela uuringus polnud kordagi kasutatud sõna „kordusmaksimum“ või „reps in reserve“, et aidata aru saada, mis intensiivsusega mängijad seda kaela harjutust teevad. Kui antud uuringus sportlasi juhendanud „strength and conditioning“ treenerid oleks järginud näiteks küki või jõutõmbe harjutust, siis ma usun, et nad oleksid lisanud rohkem raskust ning kirjeldanud seda intensiivsust konkreetsemalt. Kuid mitte kaela treenimisel, sest seda me kardame.
Selle uuringu põhimõte on ju tegelikult suurepärane ja jalgpalluritele väga vajalik! Jalgpallis on peapõrutus aladiagnoositud ja sellest räägitakse vähe mängijatele ning treeneritele. Seega, kui oled jalgpallur või treener ja loed seda kirjatükki, siis treeni kaela samamoodi nagu selles uuringus, aga lisa suurem raskus kummilindi näol (et sa ei jõuaks üle 10x teha ja peaksid jõudma 2-6 seeria progressioonini) või treeni kaela nagu Mike Tyson 😊.
Saad tugevama kaela, pealöögid mõjuvad vähemal määral (negatiivselt) ja saad parema pealöögi tugevuse!
